Täna, 15. juunil 2025, algas meie seegis taas armastatud suvine kontserdisari. Ilm oli päikesepaisteline ja rõõm hinges suur, sest külla tuli meie kallis kauaaegne sõber Juri Šugurov. Nagu alati, tõi ta endaga kaasa hingestatud laulud ja hea tuju.
Juri esitas vanu, armsaks saanud meloodiaid — neid, mis kõlasid kunagi tantsuplatsidel, raadiotes ja vinüülplaatidelt. Esialgu kuulasid hoolealused muusikat istudes, naeratades ja kaasa plaksutades. Peagi aga tõusid nad rõõmsalt püsti — ning tants algas.
Sellised hetked ei ole vaid meelelahutus. Need on elu ise. Elav muusika äratab mälestused, puudutab südant ja kutsub liikuma. Tants toob endaga kaasa mitte ainult rõõmu, vaid ka tervist — see parandab tasakaalu, hoiab liigesed liikuvana, ergutab vereringet ja aitab ennetada kukkumisi. Ja mis kõige tähtsam — tants vabastab rõõmuhormoone, mis toetavad vaimset tasakaalu ja sisemist rahu.
Südamlik tänu sulle, armas Juri, sooja südame ja osavõtliku kohalolu eest. Me usume ja loodame, et ees ootab veel palju selliseid valgust ja rõõmu toovaid õhtuid.
Paljud külastajad on märganud meie hoovis reipaid inimesi, kes liiguvad kõnnikeppidega. Need on seegi elanikud, kes tegelevad kepikõnniga. Mõni sammub enesekindlalt, mõni rahulikult ja tasa. Ent peamine on see, et kõik liiguvad edasi – naeratades, heas tujus ja sooviga elada aktiivselt.
Kepikõnd ei ole lihtsalt jalutuskäik. See on pehme, ent tõhus kogu keha treening: see tugevdab lihaseid, vähendab liigeste koormust ning toetab südame ja veresoonkonna tervist. Lisaks on see suhtlus, värske õhk, hea meeleolu ja usaldus iseendasse.
Me tõesti rõõmustame oma elanike saavutuste üle. Nad ei püsi paigal – nad hoolivad endast, innustavad üksteist hea eeskujuga.
Vanadus ei ole nõrkus. See on tarkus, sisemine tugevus ja soov elada aktiivselt – oma rütmis, oma tuge kasutades, kuid kindlalt ja väärikalt.
Emadepäeval olid seegi elanikud külalised Õigeusu gümnaasiumis, kus kooli hoovis toimus pidulik kontsert. Õpilased lugesid luuletusi, laulsid ning soovisid siiralt ja soojalt head kõigile kohalolijatele. Esinemised liigutasid eakaid inimesi sügavalt – paljudel olid silmad märjad. Meelde tulid noorus, laste ja lastelaste hääled, pühad, mis olid täis rõõmu ja armastust.
Külalisi kostitati koduste küpsetiste, maiustuste ja kuuma teega. See päev sai seegi elanikele tõeliseks pühaks – helgeks, südamlikuks ja meeldejäävaks. Tänutäheks ning kohtumise mälestuseks sai igaüks kingiks Õigeusu gümnaasiumi embleemi.
Täname kooli õpetajaid, õpilasi ja lapsevanemaid südamliku vastuvõtu ning sooja suhtumise eest meie hoolealustesse.
Need seegi elanike käsitööd on rohkem, kui lihtsalt kaunistused. Igas paberoksas, igas õiekeses, igas pistes ja silmuses on tunda käte ja hinge soojust. Hooldekodu elanikud võtavad kevadet ja lihavõtteid vastu armastusega, luues oma kätega midagi head ja helget. Siin on tunda hoolivust, siirust ja rõõmu…
Põlvkondade kohtumine ei ole lihtsalt viisakusavaldus – see on soe, elav kogemus: kogemuste, tähelepanu ja hoolivuse jagamine. Lapsed toovad rõõmu, vanemad vastavad armastusega. Mõlemad pooled saavad sellest rikkamaks.
Laste jaoks on sellised kohtumised oluline õppetund. Vana ja nõrka nähes õpitakse kaastunnet, hakatakse mõtlema ajale ja iseendale. Ja vanad inimesed, tundes laste soovi rõõmustada, justkui õitsevad. Selline suhtlus jätab jälje mõlema poole südamesse.
23. aprillil kinkisid seegi elanikele tõelise peo Õigeusu Gümnaasiumi 1., 3. ja 4.B klassi õpilased. Lapsed esinesid südamliku ülestõusmispühade kontserdiga – nad laulsid, lugesid luuletusi, soovisid Kristuse ülestõusmise puhul õnne. Iga etteaste oli täis siirast armastust ja puhast usku.
Sellised kohtumised tuletavad meelde, et ülestõusmispühade rõõm ei seisne ainult pashas ja küünaldes, vaid ennekõike headuses, mida me üksteisele kingime. Selle rõõmu jagamine tähendab tõeliselt kristlikku eluviisi.
Täname kontserdi ettevalmistamise eest Narva Õigeusu Gümnaasiumi muusikaõpetajat Elisaveta Roppi ja algklasside õpetajat Margarita Titovat.
Paraku võtavad inimesed tänapäeval üha harvem raamatut kätte — lugemine jääb tahaplaanile, andes teed kiiretele uudistele ja mööduvale infovoole. Ent meie seegi seinte vahel elab armastus raamatute vastu edasi — vanemate inimeste seas hoitakse seda õrnalt ja sügava austusega. Siin leidub neid, kes loevad ise ja jagavad loetut nendega, kelle nõrgenenud nägemine ei luba trükisõnast täiel määral rõõmu tunda. Paljude jaoks on raamat jäänud truuks kaaslaseks ja lohutuseks. Nii on nad kasvatatud ning selle järgi nad ka elavad.
Just seepärast oli 22.04.2025 kohtumine Narva Keskraamatukogu töötajatega eriline ja sügavalt tähenduslik — see tõi seegi elanikele rõõmu elavast vestlusest headest raamatutest, mis rikastavad hinge ja soojendavad südant.
Külalised rääkisid esimesest trükitud raamatust vene keeles — vaimse sõna imelisest teekonnast käsikirjadest trükikunstini. Esitleti raamatuid õigeusust, mida kaunistasid gravüürid ja freskod, ning kirikukalendrit, milles tutvustati lühidalt kirikupühi.
Eriti sügava mulje jätsid etteloetud katkendid erinevate autorite teostest — emaarmastusest ja kristlikust kasvatamisest, usu ja lootuse hoidmise tähtsusest südames. Tark tähendamissõna headusest ja heldusest tuletas meelde: kui jagad südamest, siis ei jää sa ka ise raskel hetkel abita — Issand ei jäta.
See kohtumine ei olnud üksnes hariv, vaid ka sügavalt hingepuudutav. Oleme südamest tänulikud raamatukogu töötajatele nende soojuse, tähelepanu ja soovi eest jagada vaimse kultuuri aardeid. Sellised kohtumised jätavad jälje südamesse — neist räägitakse ja neid meenutatakse.
Nii juhtus, et teema, mis on seotud seegi elanike eluga, kutsus mind taas. Ma mäletan eredalt oma muljeid kahe tuhande algusest, kui külastasin väikest maja kiriku territooriumil, kus elasid neli vanaema. Just nemad veensid mind nõrkade häältega, et SIIN on hea. Minu teadvus ei tahtnud seda seisukohta vastu võtta: olin hiljuti saatnud igavikku oma ema, kes oli olnud haige üksteist aastat ja kelle eest hoolitsemine oli nõudnud minult ja mu abikaasalt füüsilisi, hingelisi, psühholoogilisi ja muid jõupingutusi. Ma ei suutnud aktsepteerida, et kellelgi teisel, nõrkadel ja haigetel emadel, on SIIN hea. Toona istusime preestriga pikka aega pingil ja vaikisime… Palju aastaid on möödunud. Hooldekodude ja hoolekandeasutuste võrgustiku olemasolu riigis ja nende asutuste teenuste vajadus ei üllata enam kedagi. Ja täna istusime taas samal pingil, seekord kolmekesi ja rääkisime elust seegis. Minu vestluskaaslased olid Narva Jumalaema Ikooni kiriku preester isa Vitali ja huvijuht Olga Borisovna. “Palun rääkige,” pöördusin preestri poole, “kuidas tekkis idee lisada ametikoht huvijuht jaoks.” “Asi on väga lihtne! Jälgides elanikke, kes söövad, võtavad ravimeid, puhkavad, suhtlevad oma naabritega ja on juba korduvalt rääkinud oma armsaid mälestusi, mõistsin, et ilma uute muljeteta kahaneb füüsiline, emotsionaalne ja intellektuaalne elu. Kuulasin tuntud psühholoogide loenguid ja kohtusin isiklikult mõnega neist, et otsustada selle näiliselt mittevajaliku ametikoha loomise üle. See on väga vajalik! Ainult kitsarinnalised inimesed arvavad, et kõik meie elanikud on kognitiivsete häiretega ja et nad ei huvitu millestki. Näete, kui loomingulised ja osavad nad on. Meie tegevustega on hõivatud kõik!” “Tõesti? Isegi need, kes ei tõuse voodist? Voodehaiged?” “Jah, kõik! Meil on välja töötatud klassikalise muusika kuulamise programm, kus kasutame psühholoogide soovitusi, kes on veendunud, et õigesti valitud muusikateosed omavad terapeutilist mõju. On tõestatud, et muusika ja laulmine aitavad võidelda või korrigeerida dementsust, skleroosi ja insuldi tagajärgi.” Kirikupreester andis mind üle Olga Borisovnale, kuna tal oli palju tööd, ja ta kutsus mind väikesele ruumile, kus hoitakse sadu käsitöötoodangut, mis on tehtud tegevustundides. Seal oli kõike! Heegeldatud vaibad, dekoratiivsed taldrikud, viltimistehnikas tehtud asjad, joonistused… “Olga Borisovna, palun jagage, kuidas te korraldate tegevusi oma hoolealustega.” “Muidugi on mul olemas programm, mida koostan, võttes arvesse hoolealuste vanust, tervislikku seisundit, huve ja muid tegureid. Meie tegevused hõlmavad mitmeid komponente: kõndimine neile, kes saavad kõndida, liikumismängud, kus rõõmuga osalevad ka ratastoolis elanikud, intellektuaalsed mängud (arvame mõistatusi, lahendame lihtsaid ristsõnu, mängime sõnamänge), palju käsitöö tegevusi (vormime, värvime, joonistame, konstrueerime…), isegi teeme pelmeene, ja muidugi laulame, meenutades laule, mis kõlasid meie vanavanemate nooruses.” Olga Borisovna rääkis innukalt oma hoolealuste saavutustest, avas kappe ja näitas lihtsaid käsitöid, mis on tehtud nende poolt, kes oleksid võinud juba ammu kaotada oma oskused. Ja ma kuulasin ja mõtlesin: “Ja siin on tõesti hea! Hea, et hooldekodu elanikud saavad vaimset toetust, osaledes liturgiates! Hea, et nende kõrval on inimesed, kes hoolitsevad tervenemise ja kiriku juures elavate inimeste arengu eest!” “Usu ilma tegudeta on surnud” – üks õigeusu põhimõtetest. Mul on vedanud: minu päev algas täna suhtlemisega nendega, kes teevad ülla asja, aidates nõrkuse ajal. Aitäh, isa Vitali, Olga Borisovna ja kõik selle asutuse töötajad!”
Esiteks, täna on pühapäev ja see tähendab, et saab osaleda pühapäeva Liturgias; teiseks, täna tähistatakse Eestis vanavanemate päeva; kolmandaks kutsuti Narva Seegi elanikud reisile “Carolina” laevaga mööda meie täisvett jõge… ja viiendaks, muidugi on mul midagi kirjutada ka neljandaks, ja viiendaks…
Narva elanikud, kes saavad täna minna kai äärde, said jälgida liikuvatest ratastoolidest ebatavalist truupi. Need on seegi töötajad ja vabatahtlikud transportinud oma hoolealused laeva juurde. Seegi elanike jaoks on tänane reis meeldiv pidu, ootamatu ja asjakohane.
Selle tähtsa sündmuse auks kaunistatud seegielanikud vaatasid rõõmsalt ringi, kuulasid tähelepanelikult kommentaare kohtadest, millest mööda sõitsid, hingasid ja hingasid, pannes oma näod sooja õhu alla.
Ülemisel tekil laulsid vaikselt ja südamlikult kirikukoori solistid….
Neile, kes ei saa lõpuni aru sõna “harmoonia” tähendusest – täna sai seda täiel määral tunda. Tänan isa Vitalit, tänan koguduse liikmeid, tänan kõiki reisil osalejaid!
