Nii juhtus, et teema, mis on seotud seegi elanike eluga, kutsus mind taas.
Ma mäletan eredalt oma muljeid kahe tuhande algusest, kui külastasin väikest maja kiriku territooriumil, kus elasid neli vanaema. Just nemad veensid mind nõrkade häältega, et SIIN on hea.
Minu teadvus ei tahtnud seda seisukohta vastu võtta: olin hiljuti saatnud igavikku oma ema, kes oli olnud haige üksteist aastat ja kelle eest hoolitsemine oli nõudnud minult ja mu abikaasalt füüsilisi, hingelisi, psühholoogilisi ja muid jõupingutusi.
Ma ei suutnud aktsepteerida, et kellelgi teisel, nõrkadel ja haigetel emadel, on SIIN hea.
Toona istusime preestriga pikka aega pingil ja vaikisime…
Palju aastaid on möödunud. Hooldekodude ja hoolekandeasutuste võrgustiku olemasolu riigis ja nende asutuste teenuste vajadus ei üllata enam kedagi.
Ja täna istusime taas samal pingil, seekord kolmekesi ja rääkisime elust seegis.
Minu vestluskaaslased olid Narva Jumalaema Ikooni kiriku preester isa Vitali ja huvijuht Olga Borisovna.
“Palun rääkige,” pöördusin preestri poole, “kuidas tekkis idee lisada ametikoht huvijuht jaoks.”
“Asi on väga lihtne!
Jälgides elanikke, kes söövad, võtavad ravimeid, puhkavad, suhtlevad oma naabritega ja on juba korduvalt rääkinud oma armsaid mälestusi, mõistsin, et ilma uute muljeteta kahaneb füüsiline, emotsionaalne ja intellektuaalne elu.
Kuulasin tuntud psühholoogide loenguid ja kohtusin isiklikult mõnega neist, et otsustada selle näiliselt mittevajaliku ametikoha loomise üle.
See on väga vajalik!
Ainult kitsarinnalised inimesed arvavad, et kõik meie elanikud on kognitiivsete häiretega ja et nad ei huvitu millestki. Näete, kui loomingulised ja osavad nad on.
Meie tegevustega on hõivatud kõik!”
“Tõesti? Isegi need, kes ei tõuse voodist? Voodehaiged?”
“Jah, kõik!
Meil on välja töötatud klassikalise muusika kuulamise programm, kus kasutame psühholoogide soovitusi, kes on veendunud, et õigesti valitud muusikateosed omavad terapeutilist mõju. On tõestatud, et muusika ja laulmine aitavad võidelda või korrigeerida dementsust, skleroosi ja insuldi tagajärgi.”
Kirikupreester andis mind üle Olga Borisovnale, kuna tal oli palju tööd, ja ta kutsus mind väikesele ruumile, kus hoitakse sadu käsitöötoodangut, mis on tehtud tegevustundides.
Seal oli kõike!
Heegeldatud vaibad, dekoratiivsed taldrikud, viltimistehnikas tehtud asjad, joonistused…
“Olga Borisovna, palun jagage, kuidas te korraldate tegevusi oma hoolealustega.”
“Muidugi on mul olemas programm, mida koostan, võttes arvesse hoolealuste vanust, tervislikku seisundit, huve ja muid tegureid.
Meie tegevused hõlmavad mitmeid komponente: kõndimine neile, kes saavad kõndida, liikumismängud, kus rõõmuga osalevad ka ratastoolis elanikud, intellektuaalsed mängud (arvame mõistatusi, lahendame lihtsaid ristsõnu, mängime sõnamänge), palju käsitöö tegevusi (vormime, värvime, joonistame, konstrueerime…), isegi teeme pelmeene, ja muidugi laulame, meenutades laule, mis kõlasid meie vanavanemate nooruses.”
Olga Borisovna rääkis innukalt oma hoolealuste saavutustest, avas kappe ja näitas lihtsaid käsitöid, mis on tehtud nende poolt, kes oleksid võinud juba ammu kaotada oma oskused.
Ja ma kuulasin ja mõtlesin: “Ja siin on tõesti hea!
Hea, et hooldekodu elanikud saavad vaimset toetust, osaledes liturgiates!
Hea, et nende kõrval on inimesed, kes hoolitsevad tervenemise ja kiriku juures elavate inimeste arengu eest!”
“Usu ilma tegudeta on surnud” – üks õigeusu põhimõtetest.
Mul on vedanud: minu päev algas täna suhtlemisega nendega, kes teevad ülla asja, aidates nõrkuse ajal.
Aitäh, isa Vitali, Olga Borisovna ja kõik selle asutuse töötajad!”
